Hobusepidamisel on eriti tähtis, et arvestataks hobuse teatud vajadustega. Hobune peab saama vabalt pikali heita, püherdada ja uuesti püsti tõusta. Lisaks vajab hobune regulaarselt värsket õhku ning tolmuvaba allapanu ja toitu. Peale selle on vajalik loomulik valgus ja aken oleks ideaalne. Hobuste pidamisviisid on mitmekesised. Nii võib pidada hobust aedikuga siseboksis, millel on aken või mitte, välisboksis aedikuga või ilma, vabapidamisega tallis, lahtises tallis, tegevustallis, aastaringselt karjamaal (ideaaljuhul varjualusega) või vabapidamisel. Sealjuures on oluline silmas pidada hobuse individuaalseid vajadusi ja nendega arvestada. 

Hobusepidamisel tekib küsimus erinevate allapanu materjalide kohta. Traditsiooniliselt peetakse hobust põhu peal. Tolmu suhtes tundlike või teistsuguste vajadustega hobuste puhul saab valida mitmete teiste allapanu materjalide vahel. Nende hulka kuuluvad: linapõhk ja –pelletid, kanepivarred ja pelletid, peenestatud paber, purustatud põhk, põhupelletid või –jahu, okaspuu pelletid või laastud, saepuru ja rapsipõhk. Kõigi materjalide puhul on võrdselt oluline tagada tallis hügieen, eemaldades regulaarselt sõnniku. Kui hobuseid peetakse karjamaal, kas siis pidevalt, ainult suvisel või päevasel ajal, peaks hobusepidaja teadma, mis taimed on hobustele mürgised, ning regulaarselt kontrollima, et karjamaal neid ei kasvaks. Ülevaate kõigist mürgistest taimedest leiate vastavatest erialaraamatutest.