Tasakaalustatud toitumine on hobuste heaolu ja töövõime alus. Hobuste päevane söödaratsioon tuleb jagada mitmeks väikeseks portsjoniks, kuna neil on oma kehasuurusega võrreldes väga väike magu. Mao ülekoormuse vältimiseks on seetõttu väga mõttekas jagada jõusööt kolmeks või neljaks toidukorraks päevas. Sealjuures on oluline, et hobune saaks toitu võtta oma loomulikus söömisasendis, see tähendab kergelt langetatud peaga. Kui palju toitu hobusele päevas anda, tuleb otsustada vastavalt hobuse individuaalsele kehalisele seisundile. Muidugi on olemas ka soovituslikud söödakogused, mille järgi orienteeruda ning mida saab mõne hobuse puhul ka vahetult kasutada. Söödaratsiooni hindamisel mängivad siiski olulist osa järgmised tegurid: iseloom ja temperament, tõug, liikumis- ja töökoormus, vanus, kehaehitus, kaal ja pidamisviis.

Selleks et hobune oleks terve, motiveeritud ja rahul, peab ta saama tasakaalustatud kujul energiat, proteiini, kiudaineid, makro- ja mikroelemente ning vitamiine.Hobune vajab päevas umbes 5-12 l vett 100 kg eluskaalu kohta.Vesi tagab kogu ainevahetuse probleemideta funktsioneerimise ning soojusregulatsiooni taastumise higi eraldumise abil. Joogivee ideaalne temperatuur on 8 kuni 12 °C. Jälgima peab, et vesi oleks laitmatult puhas.

Energiaga varustamise mõõdupuuks võetakse seeduv energia, mida väljendatakse megadžaulides (MJ). Seeduv energia leitakse söödas sisalduvate orgaaniliste ainete ja nende seeduvuse alusel.

Energia kandjateks on söödaratsioonis rasvad ja süsivesikud, kusjuures rasvad on kõrgeima energiasisaldusega. Energiat vajab hobuse keha eelkõige selleks, et hoida kehatemperatuuri, tagada kõigi organite funktsioone, moodustada uusi kudesid ning lihaseid tööle panna. Söödaratsiooni energiasisaldusse tuleks suhtuda tähelepanuga. Eriti suure koormusega hobuste energiavajaduse rahuldamiseks ning samal ajal ka minimaalse koresööda vajaduse katmiseks on aeg-ajalt mõttekas lisada söödaratsioonile kuni 3 protsenti taimeõli.

Valkudel on oluline osa lihas-skeleti, luustiku, sidekoe ja mitmete teiste keha koostisosade arenemisel. Valkude põhielementideks on aminohapped, kusjuures eristatakse asendamatuid ja asendatavaid aminohappeid. Asendatavaid aminohappeid saab organism ise toota, asendamatuid aminohappeid peab saama toidust. Proteiinivajadus arvutatakse seeduva toorproteiiniga (vRP) grammides (gr).

Mitmed praktikas kasutusel ratsioonid, mille puhul kasutatakse tavalisi söödavahendeid, sisaldavad vajadusest oluliselt suuremas koguses proteiini. Lühiajaline valguga liialdamine kuni 200% ei põhjusta üldiselt terviseprobleeme. Liigne valk kasutatakse ära eelkõige energiaallikana, mis siiski maksa, neerusid ja organismi hapnikurežiimi ülekoormates paneb ainevahetuse asjatult proovile.

 Kasvavatel hobustel (noorhobustel), lihastreeninguid tegevatel hobustel (põhiväljaõpe) ja tiinetel ning lakteerivatel märadel on suurem valguvajadus.

Kiudaineteks nimetatakse struktuurseid, rohkelt toorkiudu sisaldavaid ja mälumist soodustavaid taimseid materjale (koresööt). Kiudained on eriti olulised seedimisfüsioloogia tähtsate protsesside seisukohalt. Lisaks sellele kindlustab kiuline struktuur piisava mälumistegevuse. Kui sööt sisaldab vähe toorkiudu, mõjub see halvasti hammastele ja süljeeritusele. Lisaks tekib liiga väikese kiudainesisaldusega söödaratsiooni puhul oht, et hobused muutuvad ebapiisava tegevuse tõttu probleemseks. Selleks et söödaratsioonis oleks piisavalt toorkiudu, peaks see sisaldama vähemalt 1 kg heina (ja põhku) hobuse 100 kg eluskaalu kohta.

Tasakaalustatud mineraalainetesisalduse jaoks on makro- ja mikroelemendid väga olulised. Makroelementide hulka kuuluvad kaltsium, fosfor, magneesium, naatrium, kloor ja kaalium, mikroelementide hulka raud, vask, tsink, mangaan, koobalt, seleen ja jood.

Hobusesööt jaguneb jõusöödaks, koresöödaks, mahlakaks söödaks ehk kuivainevaeseks taimseks söödaks ning erinevateks maiusteks ja toidulisanditeks. 

Jõusööda hulka kuuluvad: kaer, oder, mais, üksikjuhtudel ka rukis ja nisu, nisukliid, linaseemned, õllepärm, sojasrott, päevalillesrott, suhkrupeedi lõigud, melass (melassilõigud), taimeõlid ja ürdid. Lisaks nendele loetakse jõusöödaks ka segasööta (enamasti müsli või pelletite nime all), samuti piimaasendajaid ja mineraalsööta. Koresöödaks nimetatakse heina, lutserni, rulliheina, rohujahu, söödapõhku ning vahel ka rohu- ja maisisilo. Mahlakaks söödaks peetakse rohtu, rohu- ja maisisilo, suhkru- ja söödapeeti, punapeeti, porgandeid, õunu ja teisi köögivilju nagu küüslauk või banaanid.

Üldiselt tuleks hobuste söötmisel pöörata tähelepanu sellele, et sööt kataks hobuse vajadused. Sealjuures on abiks eelkõige söödaratsiooni arvutus. Põhisööda, nagu hein, põhk või silo toiteväärtuse kindlaksmääramiseks tuleb analüüsida söödaproove. Neid analüüse saab suhteliselt lihtsalt lasta teha vastavas põllumajanduslikus laboris.